Projekt “Tsoon” on inspireeritud Andrei Tarkovski filmist „Stalker“ ning selle aluseks olnud vendade Strugatskite romaanist „Eine Roheluses“, mille tegevustik toimub valdavalt „Tsooniks“ nimetatavas keskkonnas. Projekti raames on plaanis rajada Ida-Viru tööstusmaastikele Balti- ja Põhjamaades ainulaadne kunstiteemapark, käsitledes maastikke mitte ainult ekspositsioonipinna, vaid loominguga võrdselt sõnumit kandva keskkonnana. Omalaadset palverännakut võimaldava teekonna/teemapargi loomisse plaanitakse kaasata nii rahvusvaheliselt kuulsaid kui ka Eesti noori kunstnikke.
Just kunstnikud on alati olnud need „stalkerid“, kes hüljatud ja kardetud aladel esimesena tegutsevad – seejärel tulevad kinnisvaraarendajad, elavneb turism kogu piirkonnas ning järgneb ehk ka majanduslik õitseng – siis on aga „stalkerid“ siirdunud juba muudesse kohtadesse.
Tööstusala Ida-Virumaal, mis hõlmab kummituslikke endisi ja praegusi tööstusobjekte, tõlgendatakse kui eksistentsiaalse konflikti tsooni, kus oma eluõiguse eest võitlevad nii tööstuse hiilgeaja varemed ja struktuurilised riismed kui ka paratamatult pealekasvav, samas toimunust traumeeritud ja teisenenud loodus.
Projekti rahvusvahelist mõistetavust ja kaalukust suurendab filmi jätkuv kullaproov – nt valis Briti Filmiinstituut selle 2012. aastal 50 kõigi aegade parima filmi edetabelisse.
"Tsoon" on avatud koostööle teiste kultuurisündmuste ja kohalike ettevõtjatega.
“Tsooni” juhtiv kuraator on Raoul Kurvitz, produtsent MTÜ Tsoon
„Tsoon“ Lääne kaasaegses sotsiaalses ja kultuuriruumis
Juba enne kinolinale tulekut, filmivõtete ajal 1978–79, kujunes „Stalker“ põrandaalustes altenatiivkultuurilistes ringkondades kultuslikuks ning peale selle linastumist seda enam. Eeskätt just eriskummalise, ühtaegu ülevust ja õõvastust tekitava katastroofihõngulise atmosfääri tõttu, mis teoses kujutatavat „Tsooni“ valitseb.
Nõukogude postindustriaalses keskkonnas oli selliseid „tsoone“ palju; nad olid enamasti tõepoolest taradega piiratud ning rangelt valvatud nagu kõnealuses filmiski, ent neisse kord sisse pääsenuna ootas ees kütkestav ning hingepõhjani vabastav „atmosfääriline hängimine“. Tänapäevalgi pole sellised tsoonid kuhugi kadunud – võib arvata, et tööstuse kui niisuguse transformeerudes on neid tekkinud üleilmaliselt lausa arvukalt juurde, ehkki sõjaväeliselt valvatud nagu Tarkovski linateoses, nad enamasti ei ole.
„Tsooni“ iseloomustab eelkõige igasugune piiripealsus või piiride vahele ning neist välja jäämine nii metafoorses kui ka reaalses tähenduses. „Tsooni“ minek või sinna sattumine seal kui „eikellegimaal”, hüljatud, kardetud ja välditaval territooriumil, on aga Tarkovski mõtte kohaselt ka olukord, kus inimsuse sügavaim ja jagamatuim olemus just selginebki. Taolisteks „tsoonideks” on ühel või teisel moel puhtalt väliste, esteetiliste tunnuste kohaselt kujunenud või osutunud just eelkõige mahajäetud ja reostatud industriaalsed keskkonnad – aga ka sotsiaalsed ning psüühhilised „vaakum-olukorrad”, kus indiviid või sotsiaalne grupp on osutunud üldkehtivate normide, sotsiaalsete ning poliitiliste toimemehhanismide suhtes piiripealseks või piiride vaheliseks, kui mitte neist lausa väljaspool olevaiks või nende üleseks. Seega on „tsoon“ ka teatav psühhiline,
samuti sotsiaalne seisund.
„Tsoon“ tõuseb ka jõuliselt ka ühiskondlik-poliitiliste formatsioonivahetuste ning hilisajaloos ja praegugi aset leidvate, post-traumaatiliste seisundite metafooriks nii regionaalsel kui globaalsel tasandil. Projekt esitleb postindustriaalse keskkonna ümberkujundamise võimalusi selle reanimeerimiseks, kaasaegseks kultuuriliselt väärtuslikuks ja sotsiaalset lootusrikkust pakkuvaks taaskasutuseks.
„Tsooni“ teljeks on A. Tarkovski kultusfilmist „Stalker“ pärinev ning sealtsaadik oma määratlematut iseelu elav, kujutletamatu kujutlus transtsendentsusest, „ülima soovi“ täitumisest Tsoonis paiknevas Soovide Täitumise Toas. Mistahes „telg“ on aga alati kõigest imaginaarne. Kui Tarkovski linateoses paiknes see Kirjaniku, Teadlase ja Stalkeri erinevate, inim-eksistentsiaalsete visioonide fiktsioonilises ühiskeskmes, siis antud projektis käivitavad selle kunstilised, otsemaid aga ka nendega dialoogi asuvad sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud ning inim-eksistentsiaalsed püüdlused kõige üldisemas mõttes.